KUULA LUGU

  • Liisi Koikson Detsembrikuumus

RAHASTAJAD

  • Eesti 90
  • Eesti Kultuurkapital
  • EFSA
  • Tallinn
  • Eesti Rahvusringhääling
  • Kultuuriministeerium
  • Haridus- ja Teadusministeerium
  • GILD
  • Eesti Finantsinvestorite Grupp

Sündmused kasiinos, ülekuulamine ja Balti jaam. Helgi Ristmäe

Minu isa teenis staabikirjutajana Tallinnas 10. Rügemendi staabis 1924. Aastal. Tema töötas seal eraisikuna. 1 detsembri mässu järgsel päeval tööle minnes selgus, et 10. Rügemendis oli osa ohvitsere öösel mässajate poolt maha lastud.

Need ohvitserid olid kasiinos õhtul pummeldanud ja kaarte mänginud. Isa oli koos teenistuskaaslastega ka seda kuriteokohta vaatama läinud.

Kasiinos oli nn kabineti ukse asemel  rõngastel  ettetõmmatav eesriie. Üks ohvitsere tõmbas eesriide kõrvale ja seal avanes järgmine pilt: tapetud ohvitserid istusid veel kõik oma toolidel, ühel ohvitseril oli pea taha kallutatud ja tal oli kuul kõrist läbi lastud, frentshi rinnaesine oli paakunud verd täis.

Teine ohvitser oli kummuli laua peal vereloigus, talle oli pähe lastud. Laua peal olid veel kaardid, katkised pitsid. Üks ohvitser oli veel kokkuvajunult tooli peal. Selle kuriteo oli hommikul vara avastanud kasiino koristajamutt.

Ohvitserid olid seal isekeskis seda asja arutanud ja arvanud, et keegi pidi ikkagi teadma, et need ohvitserid seal pidid olema. Keegi oli siis öelnud, et allohvitser Veltmannil oli linnaluba, ta oli ära olnud ja ütelnud, et läheb maale sugulasi külastama. Kutsuti siis allohvitser Veltmann sinna ja leitnant tõmmanud eesriide kasiino ukse eest kõrvale öeldes: „Kas oled enne sellist pilti näinud?“ Veltmann oli vaadanud, vaadanud… läinud näost valgeks ja kukkunud kokku.  Siis toodi nuuskpiiritust, toibutati teda, pandi toolole istuma ja leitnant tõmbas välja revolvri, pani Veltmanile nina alla ja ütles: „Tunnista üles, koerapoeg, sina lasid need ohvitserid maha?“ „Jah, härra leitnat“ pobises Veltman väga tasa.

Hiljem saadeti ta sõjakohtu otsusega mahalaskmisele. Tema käest muidugi uuriti, miks ta seda tegi ja kuidas. Ta oli tulnud lihtsalt kasiino ukse peale ja ütelnud „Käed üles, härrad ohvitserid!“ ja nad lihtsalt maha lasknud.

Siis rääkis minu isa Artur Kullo veel seda, et staapi toodi üks hästi paks vanamutt oma 17. aastase tütrega. Naabrid olid kaevanud nende peale, et nende korteris käis palju võõrast rahvast, et võibolla jagati seal mässajatele Venemaalt toodud relvi. Mutt oli olnud väga kuraasi täis ja öelnud, et tema ei tea mitte midagi. Küsiti, et kas neil käis tol õhtul palju võõrast rahvast? Mutt ütles, et tal oli tütre sünnipäevapidu ja mõned võõrad külalised olid. Siis uuriti dokumente ja selgus kohe, et tütrel ei olnud sünnipäeva. Muidugi küsiti siis relvade toomise ja jagamise kohta ja mutt oli vastanud: „Teile vereimejatele ei ütle ma midagi!“ Uurija oli ütelnud seepeale, et saadame sind Pagari tänavale, küll seal su lõuad lahti tehakse. Nad viidigi sealt minema ja hiljem oli isa küsinud, mis nendest sai ja talle oli räägitud, et mõlemad läksid sõjakohtu otsusega mahalaskmisele. Hiljem tuli kohe seadus, et alaealisi ei tohtinud enam maha lasta.

Minu ema oli tol ajal Riigikogu liikme Tonkmanni juures nende kahe lapse koduõpetaja. Nende maja aknad olid avanenud Tallinna Balti jaama poole kui seal käis lahing. Ema jutu järgi oli Tonkmann üks arg mees ja oli kapi nurga taga kõhuli maas. Ema aga, tragi ja uudishimulik naisterahvas, oli piilunud kardina vahelt Balti jaama poole. Seal lasti tookord maha teedeminister Kark. Talle olevat koju helistatud, et tulgu kohe Balti jaama, et midagi olevat seal viltu või midagi on teedega lahti. Niikui minister Kark autost välja astunud, lastud talle kuul pähe.

Ja see oli ka kole lugu see Tondi kasarmute ründamine. Seal sai hulk noori mehi surma kui kommunistid-mässajad tõmbasid voodis magavatele kadettidele tule peale. Paljud said kohe surma, osa jooksis pesu väel akendest välja, kus neid veelgi tulistati. Osadel õnnetus siiski relvi haarata ja vastu tulistada. Tondi kasarmute juures oli neile kadettidele mälestusmärk, mis aga vene ajal kohe hävitati.

Ega nendel mässajatel ju rahva hulgas polnud mingit poolehoidu, „kommunist“ oli tol ajal sõimusõna, sellega tähistati paadialuseid ja jätiseid. Ja töölised ei mõelnudki sellistega kaasa minna.

Minu isa ja ema olid sündinud 1901 ja elasid tol ajal Tallinnas ega olnud veel abielus. Minu isa nimi oli Arthur Kullo ja ema oli neiuna Erna Almann.