KUULA LUGU

  • Liisi Koikson Detsembrikuumus

RAHASTAJAD

  • Eesti 90
  • Eesti Kultuurkapital
  • EFSA
  • Tallinn
  • Eesti Rahvusringhääling
  • Kultuuriministeerium
  • Haridus- ja Teadusministeerium
  • GILD
  • Eesti Finantsinvestorite Grupp

Filmist

On 1924. aasta 29. november. Äsja on lõppenud „149 suurprotsess" ning kommunistlik terrorioht on näiliselt möödas. Eesti Vabariik on süvenenud oma igapäevaellu. Noor abielupaar Tanel ja Anna Rõuk üritavad toime tulla Eesti sõjaväelase ning sidekeskuse töötaja kasina sissetulekuga. Naine on rahulolematu-- paarigi terveid sukki pole enam jalga panna. Ja õhtul on ohvitseride ball, mille peamiseks kõneaineks kujunevad taaskord edasi lükatud palgapäev ning kuuldused kavandatavast riigipöördest.

Samal ajal kui Eesti kõrgem ohvitserkond lõbutseb, rivistatakse piiri taga mehi, erinevates paikades üle Tallinna varjavad end mässulised ning lihtrahva hulgas töötavad agitaatorid. Ja Kominterni juht Zinovjev on saabunud Leningradi, et ürituse niiditõmbajatele alustamiseks signaal anda.

Eesti Vabariigi juhtkond ei ole ähvardavast mässust siiski täielikus teadmatuses - Tallinna garnisoni ülema kindral Undi kirjutuslaua kohal rippuv linna kaart on konspiratiivkortereid tähistavatest punastest knopkadest kirjuks muutunud, kuid millegipärast mees ei tegutse. Hoolimata pidevalt laekuvatest teadetest miitingute kohta viivitab ta otsustava sammu astumisega.

Ainus, kes tahab tegutseda, on legendaarne kindral Põdder, kuid riigivanem Akel ei võta tema hoiatusi kuuldagi ning kindral Unt sõnaselgelt keelab tal olukorda sekkuda. Purjuspäi puistab Põdder südant Tanel Rõugule, kes teda ballilt koju konvoeerib, soovitades tal armeest lahkuda ning hoopis enne sõda omandatud arhitektiametis kätt proovida. Tanel, kindrali nõuandest julgustatuna, annabki järele Anna veenmisele ning otsustab koos naisega Eestist üldse lahkuda.

Paari ärasõiduhommikul, 1. detsembril, kogunevad Balti jaama õppustele sõitvad ohvitserid. Kuid vaevalt on Tanel jõudnud enne rongile minekut endiste ametivendadega hüvasti jätta, kui algab mäss. Tanel langeb lõksu ning oma mehele järgnenud Anna kohe tema järel. Anna satub pantvangi kommunistide liidri kätte, kellega teda seob ühine minevik, ning Tanel peab võitlema nii vabariigi kui oma naise päästmise nimel.

Üksteise järel satuvad rünnaku alla nii Riigikogu hoone Toompeal, Tondil asuv sõjakool, riigivanema maja, Kaitseministeerium kui muud strateegilise tähtsusega objektid. Rünnakust pole kedagi ette hoiatatud; see tabab une pealt. Vaevu suudetakse vastupanu osutada, kuid peagi hakkavad kaoses pead tõstma omaalgatuslikud vastupanugrupid. Kõrtsist pidutsemast tulnud Põdderist saab üks peamisi vastupanu organiseerijaid. Sündmuste käigus hukkub nii sõdureid, mässajaid kui ka süütuid tsiviilisikuid, kuid nii mõnigi neist aitab Tanelit tema eesmärgile lähemale.

Lõpuks, kui mäss on juba pea kogu linnas maha surutud, selgub, et Eesti Vabariigi saatus sõltub hoopis ühestainsast telegrammist, milles kommunistid plaanivad saata abipalve Venemaale-- piiri taha, kus on ootel mitutuhat sõdurit. Otsustavaks saab see, kas mässajad suudavad üle võtta telegraafihoone. Napilt, kuigi erinevaid teid pidi, jõuavad sündmuspaigale Tanel Rõuk ja kindral Põdder, kel õnnestub saatusliku sõnumi saatmist viimasel hetkel takistada. Mässu viimaseks vaatuseks ilmub välja ka kindral Unt, kelle motiivid jäävad mõnevõrra segaseks-- kui kaua kavatses ta panuseid tõsta, et vaenlane end talle ise kätte mängiks?

Rõugud kiirustavad aga tagasi Balti jaama, et korjata üles kogu oma ühte kohvrisse surutud varandus ning otsustada, kuhu oma eluga siiski suunduda.